Kolmapäeval oli mul võimalus jagada oma mõtteid ja tähelepanekuid omavalitsuste esindajatega XIII Linnade ja Valdade Päevadel.

Eraldi ettevõtluse teemalist töögruppi sel aastal kavas ei olnud, aga võib olla sobiski minu teemaarendus paremini koondpealkirja alla “Muudatused halduses ja kohalike omavalitsuste rahastamises”.

Esinemise sisukokkuvõte mõne lausega:
  • Ettevõtlusmaastikul toimuvad muutused viitavad sellele, et omavalitsuste rahastamismudel, mis põhineb enam kui 90 protsendi ulatuses rahvastikuregistris olevate KOV elanike peamiselt palgatulude maksustamisel, jääb ajale vääramatult jalgu.
  • Eesti e-riik, vaatamata kriitikale, on suuteline haldama palju keerukamat maksukorraldust ning seda ei peaks kartma, sest KOV tulubaasi mitmekesistamine on hädavajalik.
  • Omavalitsused saavad suure tõenäosusega järgmisel aastal ülesande ühiselt kavandada ja edendada ettevõtluskeskkonna arengut maakonna piires. Üks olulisemaid on keskendumine majanduslikku lisandväärtust loovate tööandjate toetamisele. Et arengut soovitud suunas mõjutada, on üldjuhul tarvis investeerida ning pean otstarbekaks tuua tugirahad samale tasandile, millelt valitsus ootab ülesande täitmist.
Pisut pikemat arutluskäiku tuleb alustada selgitusest, miks ma leian, et omavalitsuste tulumudel on ajale jalgu jäänud.

Esiteks, infotehnoloogia ja andmeside areng on oluliselt muutnud töö olemust. Ajalukku on kadunud n.ö jaapani stiilis karjäär – esmaspäevast reedeni kaheksast viieni ühes ettevõttes lineaarne ametiastmetel ülespoole rühkimine. Aina vähem tööülesannetest täidetakse kindla laua taga kindlas kontorihoones. Aina enam nõuab ettevõtete areng ajas piiritletud spetsiifiliste lahenduste leidmist. Pojektipõhisus (gig economy), jagamismajandus (sharing economy), iduettevõtlus (start-ups) ja nendega kaasnevad pidevalt uuenevad töö- ja tasuvormid vähendavad tavapärase palgatöö rolli ja kasvatavad ettevõtlustulude osakaalu ning ka mahtu aina enamate inimeste sissetulekutes.

Teiseks, automatiseerimine on drastiliselt kahandanud tööhõivet põllumajanduses ja metsanduses; tööstusest on inimese asendamine masinatega jõudnud otsaga kaubandusse ja teenindusse. Statistikas ja ettevõtete aruannetes kajastuvad need suundumused ühelt poolt kõrgema keskmise palga näol, teisalt aga püsib või isegi langeb keskmiste ja suurte ettevõtete töötajate arv (s.t keerukamat tööd jagub vähematele); samas kasvad sisseostetud teenuste mahud (aina spetsiifilisemad vajadused) ja muidugi kaasnevad tehnoloogiainvesteeringutega hüppeliselt suuremad kulumid.

Kolmandaks räsib Eesti omavalitsuste tulude ja kulude mudelit mulle kohati 19. sajandit meenutav maksuresidentsus. Eesti väiksus, demograafilised protsessid (eeskätt madal sündivus), urbaniseerumine, sissetulekute kasv, infotehnoloogia areng – need on peamised tegurid, miks aina enamatel Eesti elanikel on rohkem kui üks kodu. Piirideta Euroopa (vaatamata meie piiratud transpordiühendustele) võimaldab töötada mitmetes lähiriikides. Paljude maksuresidentsus ongi juba Eestist ära kolinud – olgu selle põhjuseks siis poolt aastat ületav viibimine välisriigis või soov tagada osalus sealses pensionisüsteemis. Aga avalikke teenuseid vajatakse ka Eestis olles ja üha sagedamini erinevates omavalitsustes asuvates kodudes.

Millises suunas peaks vaatama, et ajale jalgu jäävat maksutulu mudelit muuta?

Tegemata päringut äriregistrisse julgen väita, et eraisikute loodud mikroettevõtete arv kasvab. Kasvab erinevatel põhjustel viimasest suurest kriisist (2009) alates. Omavalitsused muretsevad, kas ja kunas taastub kriisieelne 11,93%; selmet arutada, kuidas saada kov tulubaasi optsioonid, dividendid, vara võõrandamine (s.h osaluse müük) jmt levinud 21. sajandi tuluvormid.

Omavalitsuste huvides on maksutulude mitmekesistamine ja ma ei mõtle selle all maksukorralduse seaduses sätestatud paadi-, koera- jms olulise mõjuta makse. Üheksakümnendate ja nullindate alguses tehtud otsused (restitutsioon, erastamine, maksusoodustused), mis soosisid oma kodu soetamist võtavad eetilise võimaluse üksikisiku maamaksult, vähemalt omavalitsusele mõjusas ulatuses.

Samas ettevõtete kasutatava avaliku taristu kulud võiks osaliselt maamaksu kaudu neile suunata küll, ning ühtlasi saaks maamaksu määr olla ka regionaalpoliitilne hoob. Kust järele anda, et üldine ettevõtluse maksukoormus talumatult kõrgele ei tõuseks, on arutlemise ja läbirääkimiste küsimus.

Töökohti ja palgatulu neelab ka kasvav virtuaaläri.

Kui palju on sellistel firmadel nagu Google, Facebook, Alibaba, Amazon, jt, kellelt Eesti elanikud ja ettevõtted ostavad plahvatuslikult kasvavas mahus kaupu ja teenuseid, Eestis töötajaid? Interneti- ja mobiilsiderakendused võimaldavad kaubelda aina enamate toodete ja teenustega aina globaalsemal turuplatsil, kusjuures teenitav tulu ei ole üha sagedamini töötasuna käsitletava ja maksustatava tulu hulgas. Kindlasti on minu arvamusel palju oponente, aga mulle tundub, et majandusaktiivsuse (tehingute) kohalikul tasandil maksustamisele tasuks kiiremas korras tähelepanu pöörata.

Kõik eelöeldu viitab sellele, et omavalitsuse maksutulu baas, mis üle 90% sõltub registreeritud elanike tulumaksuga maksustatavast sissetulekust, on tõsise löögi all ja vajab põhjalikku ümbervaatamist 21. sajandi majanduskeskkonna taustal ja arenenud e-riigi toel.

Kui jätta korraks kõrvale suuremad linnastud ja vaadata maaomavalitsusi ning reastada vallaelanike suuremad tööandjad, oletan, et riigikassa ja vallaeelarve kõrval on reaalsektori osa üpris kõhnavõitu. Kui nüüd elimineerida veel ka lokaalsed teenusepakkujad – kommunaalettevõtted ja kaubandus-teenindus – jääb alles väga vähe sellist ettevõtlust, kus tooteid–teenuseid müüakse kaugemale, kui kohalike elanike ostugeograafia. Aga just sellised tööandjad on tegelikud lisanduva tulu elik majanduskasvu allikad. Vaid selliste ettevõtete tegevus genereerib tulu, mida saab ümber jagada.

Ja just selliste ettevõtete arengule peavad omavalitsused esmajärjekorras toeks olema. Menetluses on KOKSi muudatused, mis sätestavad omavalitsuste uue ülesandena korraldada ühiselt maakonna arengu suunamist ja ettevõtluskeskkonna arendamist. Mida ma aga hetkel täiendamisel olevast eelnõust ei leia on eelarveraha suunamine ülesande saavale tasandile, s.o omavalitsuste ühisele otsustustasandile.

Arengukavast, eelistustest ja eesmärkidest on vähe abi, kui raha nende elluviimiseks vajalikeks investeeringuteks peavad ettevõtted ja/või vallad jätkuvalt taotlema EAS-i, PRIA vmt peamajast üleriigiliste kordade ja reeglite alusel, mis ei kajasta ega arvesta kuidagi omavalitsuste ühiselt kokku lepitud piirkondlikke prioriteete ja vajadusi. Kuni maakonna arengukavad ja toetusmeetmete korrad omavahel kokku ei puutu, ei ole avaliku sektori tugiskeemid ei paindlikud ega ka tulemuslikud.

Kui riiklik toetusmeede (olgu ettevõttele või piirkonnale) eeldab vastavust ministri sätestatud nõuetele, siis omavalitsused peaks keskenduma eeskätt oma eksportööride kestvuse ja arengu tagamisele.

Siit koorubki välja tänane lepitamatu vastuolu: omavalitsuste maksubaas peegeldab oma olemuselt 19. sajandit, majandus, s.h ettevõtlus ja töövormid on jõudnud 21. sajandisse; teineteisest kaugenevad maksude laekumiskoht ja avalike teenuste tarbimiskoht; keskvõim annab omavalitsustele üle järjekordsed uued ülesanded, aga otsustusõigust raha üle, mis neid nende ülesannete täitmist toetaks, kaasa anda ei plaanita.