Vaevalt soovib keegi vastu vaielda väitele, et piirkondade konkurentsivõime üks olulisemaid tegureid on uued teadmised ning nende rakendamine ettevõtluses.

Kolmandat aastat aitan kaasa ettevõtluspartnerluse edendamisele oma kunagises Alma materis, Tallinna Ülikoolis. Nende nõustamisprojektide käigus olen sammhaaval kujundanud välja ka laiema nägemuse ülikoolide–ettevõtete koostöö kohta. Alljärgnev on üks vaade hetkel palju kõne- ja mõtteainet pakkuvale teaduse lisarahastamise kokkuleppe rakendamisele.

2018. aasta lõpus sõlmitud teaduslepe sisaldab lisaks erakondadeülesele lubadusele toetada teadus- ja arendustegevuse (TA) ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ni SKP-st ka teadusasutuste lubadust anda endast parim selleks, et nende käsutusse antud ressursse kasutatakse teadus- ja arendustööks viisil, mis tagab tasakaalu alus- ning rakendusteaduse vahel eelisarendades Eesti majanduse ja ühiskonna arengule suunatud valdkondi.

Olen näinud ka töörühma ettepanekuid TA rahastamisplaaniks 2020–2022. Eesti Teadusagentuuri egiidi all valminud meetmete plaanis on m.h eesmärk, et TA toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides, lähtub ühiskonna ja majanduse vajadustest, tähtsustab rakendusi ning teadusasutused on motiveeritud rakendusuuringuteks ja tulemuslikuks koostööks ettevõtjate ning valitsusasutustega.

Tunnustan rahastamisplaani koostajate seisukohta, et ettevõtete TA võimekuse tõstmiseks peab riik investeerima otseselt ettevõtete kõrge riskiga TA-sse, s.t aitama jagada ettevõtete innovatsiooniga kaasnevaid riske. Täpselt sama lähenemist tahaksin ma sellest plaanist lugeda ka teadusasutuste suhtes.

Arendus- ja mobiilsusgrandid, tehnoloogiasiiret toetavad kiirendid ning rakendusuuringute toetusprogrammid on kahtlemata paljudes maailma piirkondades end õigustanud. Aga napp konstanteering, et teadusasutused on alustanud teadlaste karjäärimudelite reformimist ei ole kaugeltki piisav; hoopiski mitte ei peaks sama lause jätkuma mõttega, et lisaks sellele on vaja stimuleerida ka ettevõtete poolset nõudlust. Wrong! Lause teine pool peaks otsesõnu ütlema, et vaja on maandada ka teadusasutuse akadeemilise üksuse riskid neisse otse investeerimise läbi. Millised?

Teadusasutuste, Eesti puhul siis peamiselt ülikoolide ettevõtluspartnerluse tulemuslik toimimine praktikas eeldab paljudelt eeskätt akadeemiliste üksuste töötajatelt oma seniste põhimõtete ja mõttemallide täiendamist-revideerimist ning üleülikooliliselt mitmete uute reeglite–protsesside–protseduuride kokkuleppimist ja paikaloksutamist.

Järgnevalt peatun üksikasjalikumalt kõige olulisemal, millega ettevõtluskoostöö strateegiliste visioonide ellurakendamisel peab minu arvates vältimatult arvestama.

Kõige suurem muutus on, et ülikoolis peavad osad teadlased hakkama m.h järgima ka ettevõtlusloogikat ning vastavalt käituma, ning paljud juhid peavad akadeemiliste ja haldusprotsesside kõrval hakkama ka ettevõtlusprotsesse suunama-kavandama. See eeldab, et tuleb ette näha, mida ettevõtluse loogikate rakendamine akadeemilises üksuses endaga kaasa toob. Ennekõike õppida selliseid arenguid suunama ja kavandama.

  1. Reaalmajanduses rakendatav teadmus saab tekkida vaid akadeemilistes üksustes või üksusteülestes uurimisrühmades, aga kuna mitmetes ülikoolides on instituute põhjalikult reorganiseeritud (koondatud, ühendatud), hõlmavad need vägagi erineva nõudlusega uurimissuundi. Nii nagu ei ole mõeldav, et kogu ülikooli akadeemiline koosseis tegeleks vaid n.n uudishimu-uuringute või eesliini alusuuringutega, nii ei saa eeldada, et kõik teadlased on kaasatud tellimuspõhistesse uurimis-arendusprojektidesse. Seetõttu on ennekõike vajalik põhjalik analüüs ja ülikoolisisesed kokkulepped milliste akadeemiliste suundade ja/või uurimisrühmade orientatsioonile reaalsektorile panustada ning kui suures ulatuses. Ignoreerida ei saa seejuures tasakaalu ülikooli kui õppe-teadusasutuse akadeemilise ja majandusliku huvi vahel.
  2. Tellimuspõhise uurimis-arendustegevuse integreerimisega akadeemiliste üksuste igapäevaellu võtab ülikool endale majandussubjektina olemuslikult uudse rolli – ettevõtja. Käitumine ettevõtjana tähendab m.h majanduslike riskide võtmist, investeeringuid tulu saamise esmärgil, tulemuspõhiste motivatsiooniskeemide rakendamist, jne, jne. Tarvis on teha otsuseid ja kokkuleppeid kus, kuidas ja millises mahus ülikooli erinevates üksustes ettevõtluse toimemehhanisme ja seaduspärasusi hakatakse rakendama. Selgeks peab vaidlema kes otsustavad milliste riskide üle, kuidas hinnata riskide suurust ja kuidas neid maandada; millised on investeeringute allikad; võimalike tulude jaotus, aga ka võimalike kahjumite katmine, jne. Ning muuhulgas ka juba ette aktsepteerida, et kõik ärilised ettevõtmised ei pruugi kasumlikuks osutuda.
  3. Orienteeritus turu nõudluse ja vajaduste rahuldmisele eeldab teenusepakkujalt paindlikku ja kiiret reageerimist. Turunõudlusele vastava teadmuse loomine eeldab potentsiaalsete klientide ülihead tundmist ja turusuundumuste (klientide vajaduste muutumine, konkurentide tegevus, tehnoloogiate areng, jne) pidevat jälgimist. Üksik hunt oma koopas selle kõigega toime ei tule, isegi siis mitte, kui ta on oma erialal rahvusvaheliselt võrgustunud. Tarvis on kokku panna hästi toimivaid meeskondi, kus lisaks tippteadlastele on samaväärsel tasemel ka kaasnevate funktsioonide täitjad. Sellega seonduvad kulud, või investeeringud, sõltub kuidas vaadata. Just siin ongi tarvis riiki appi ülikooli riske maandama. Investeeringute tegemise eelduseks on ärimudelite väljatöötamine ja äriplaanide koostamine. Üle ei ole võimalik tähtsustada ka turunduse rolli, kusjuures selle kõige laiemas mõistes, mis hõlmab lisaks avalikele suhetele, teavitusele ja reklaamile ka tootestamist, hinnastamist ja toote/teenuse kliendile kättesaadavaks tegemist. Nende otsuste aluseks on vahetu ja adekvaatne info turul toimuvast – mida vajavad klientide kliendid, mida teevad ja mis suunas liiguvad teised sarnaste teenuste ja toodete pakkujad ning milliseid muutuseid võib mõlema eelnimetatu puhul eeldada seoses tehnoloogiate jmt arenguga.
  4. Üks ülikoolide potentsiaalseid edu võtmeid ettevõtluses ja ühtlasi olulisim võimalus eristuda on asjalolu, et neis tehakse kõrgel tasemel teadust väga erinevates uurimissuundades, s.t on võimalik ristata mitme valdkonna teadmisi ja koostada unikaalseid interdistsiplinaarseid probleemilahenduse töörühmi. Tarvis on läbi mõelda ja välja töötada printsiibid ning reeglistik, kuidas teadlaste kaasamine nõudluspõhistesse ja üksusteülestesse rakenduslikesse (äri)projektidesse sobitada motivatsiooni lisavalt akadeemilisse karjäärimudelisse, koormus- ja tasuarvestusse, jne. Vast piisab, et naasta TA rahastamisplaani eesmärgi juurde, mis räägib teadusasutuste motivatsioonist rakendusuuringuteks ja tulemuslikuks koostööks ettevõtetega. Ainuüksi nendest neljast punktist vaatavad vastu olulised riskid ükskõik millise ülikooli inistituudi või muu akadeemilise üksuse juhi jaoks – rasked otsused ja mahukad investeeringud. Kuidas riik neid riske ülikoolidega jagada plaanib??
  5. Ja lõpetuseks veel üks punkt. Mitte kõigi teadussuundade vastu ei ole ettevõtete nõudlus ühesugune. Veelgi enam, nt humanitaarias, hariduses, tervishoius, kultuuris ja kunstides ei sõltu lõviosa uute teadmiste nõudlusest niivõrd turujõududest kui riigieelarvest ja maksulaekumistest; ning enamasti ei kasvata nende teadmiste rakendamine ka rakendajate (tulevast) maksevõimet – viimane sõltub ilmselt edaspidigi valitsejatest. Tulenevalt eelöeldust on ülioluline, et võimalikult kiiresti töötatakse välja metoodika, kuidas mõõta ülikoolide mõju ühiskonnaelu teistesse valdkondadesse peale majanduse, s.o haridus, kultuur, valitsemine jne. Kusjuures seoses strateegilise suunaga teaduse fokusseerimisele ja koondamisele ülikoolidesse peab muuhulgas ette nägema ja ellu rakendama mitte ainult ühe ülikooli sisesed interdistsiplinaarsed koostöömehhanismid, vaid ka ülikoolideülesed, neid pidevalt praktikas testima ja parendama.