Strateegiliste valikute tähtsusest ja tähendusest.

Tänased strateegilised valikud ei saa ignoreerida ega diametraalselt ümber vaadata juba varemtehtud suunavalikuid.

Mitmed hiljutised arvamusavaldused kinnisvaramaksu ja ühistranspordi teemadel panid mind mõtlema ja mõtisklema strateegiliste valikute tähtsusest ja tähendusest.

Pilk minevikku.

1992. aastal hakkasid RK valimistel mandaadi saanud valitsejad ümber korraldama kogu ühiskonna toimimist ja toona tehtud strateegiliste valikute üle võime kas uhkust tunda või nuriseda, aga on tõsiasi, et need kitsendavad või vähemalt raskendavad tuntavalt meie tänaseid valikuid.

Üheksakümnendate algusaastail paika pandud ühiskonnakorralduse nurgakivideks olid riigi minimaalne sekkumine ühiskonnakorraldusse, inimeste endi määrav roll oma eluolu korraldamisel ja isereguleeruvuse primaarsus majandusarengus. Nendele nurgakividele tuginenud valikud ja otsused vedasid Eesti väga kiiresti ja tulemuslikult välja NSVL-i tupikust. Jah, parafraseerides eelmist presidenti, kõik see, mis on meid toonud siia, ei pruugi enam samamoodi edasi viia, on muidugi tõsi, aga samas, enam ei ole võimalik kõike ka päris nullist alustada.

Kinnisvaramaksust.

Omandireformi kandev idee ja eesmärk oli okupatsioonidega tekitatud ebaõigluse heastamine ja EW-aegse omandistruktuuri maksimaalne taastamine. Oma kodu narratiiv oli selge strateegiline valik: eluasemeturgu reguleerigu vabaturusuhted ning domineerivaks saagu eraomand. Ja sellest valikust on tulenenud paljud järgnevad sammud, k.a eluruumide tagastamine ja erastamine, kodulaenu intresside maksuvabastus, jne.

100% subsideeritud ühistranspordist.

Ei olegi nii oluline, kas haldussüsteem, milles regionaalsel tasandil on minimaalne mõjuvõim, oli toonaste valitsejate tahtlik ja teadlik valik. Oluline on, et suuresti just sellesuunaliste otsuste tõttu ei ole Eestis üle kahe kümnendi rakendatud toimivat piirkondlikku strateegilist ruumilist planeerimist, mille üks tuntavamaid ja nähtavamaid tagajärgi on transpordikorralduslikus mõttes ebaökonoomne elu- ja töökohtade ümberpaiknemine. Igapäevast sõidukulu lisab paljudele ka muude kohalike teenuste, eriti lastehoiu, koolide ja huvitegevuste hajus paiknemine või kättesaadavus.

Massiline elukohtadega mööbeldamine jääb ilmselt kümnekonna aasta taha ja need, kes arvestavad oma ökoloogilist jalajälge, hindavad ummikuvaba aega või olmelis-kultuuriliste valikuvõimaluste paljusust on leidnud oma elustiilile sobivaimad elu- ja töökohad; need, kes soovivad oma õuemaad, metsa või merd koduukse lähedal, põgenevad müra, saaste ja ebaturvalisuse eest, on töö iseloomult liikuvamad või end aastateks kinni laenanud, on oma eluolu kohandanud vastavalt neile reaaliatele. Ma ei ütle, et idee suunata inimesi kasutama rohkem ühisveondust oleks üdini vale valik, aga seda ei pea kindlasti ellu viima õhinapõhiselt, s.t mul puudub täna seniste tehtud valikute taustal veendumus, et priisõit maakonna piires inimeste pika aja jooksul välja kujunenud käitumisharjumusi oluliselt muudaks.

Vahekokkuvõte.

Valitsejad on teinud rea strateegilisi valikuid ja neid arvesse võttes on teinud omad valikud valitsetavad. Strateegiliste valikute tähendus selgub ajas. Kui need on ikka olnud oma olemuselt strateegilised otsused, siis on need ka muutnud inimeste käitumist vähemalt keskpikas ajahorisondis. Seega tänaste-homsete strateegiliste valikute tegemisel peab vaatama nii ette kui ka taha.

Tahavaatepeeglist näen,

• et omanikuasustuse tase on tõusnud Eestis nii kõrgeks, et arvestatavat tulu toova kinnisvaramaksu (või maamaksu) kavandamisel läheb uute ebaõigluste vältimine ülimalt keerukaks ja kulukaks;
• et inimesed on oma kohalikud ja piirkondlikud liikumismustrid suuresti paika loksutanud ning neid, keda täna muid tegureid muutmata takistab tulu teenimast või asju ajamast vaid bussipileti hind (mõnest eurost mõnekümneni kuus) saab aidata ka teistmoodi kui lausdoteeritud priipiletiga bussiliiklust pakkudes.

Vahemärkus.

Ühiskonnateadlase Ülo Voogaiu paljudest õpetustest meenub siinkohal üks: areng koosneb funktsioneerimisest ja muudatustest, viimased on vajalikud siis, kui keskkonnas toimunud muutuste tõttu on funktsioneerimine muutunud ebaefektiivseks terviklikkuse ja jätkusuutlikkuse aspektist.

Nõustun mõlema teema algatajatega, et nii omavalitsuse rahastamise kui maakondliku bussiiikluse korraduses on ammu aeg muudatusteks. Pean oluliseks põhjuseks, et keskkonnas aset leidnud muutustele on jäetud õigeaegselt reageerimata (seegi on valik, ehkki mitte strateegiline). Samas ei tähenda see, et esimesel võimalusel tuleks midagi iga hinna eest muutma tormata. Vaatamata muutuste kiirenemisele ümbritsevas keskkonnas on ehk täna siiski rohkem aega kaalutleda ja ette vaadata kui vabariigi algusaastatel.

Tänased strateegilised valikud ei saa ignoreerida ja diametraalselt ümber vaadata juba tehtud suunavalikuid, küll aga peab uute otsuste kavandamisel varemtehtust oluliselt enam aega pühendama mõjuanalüüsidele.